Jooks × Pelago Tartu Rattarallil 2019
Rattaralli eksklusiivselt Pelago jalgratastega
Rattaralli? Muidugi! Aga enne kui alustame, teeme ühe asja selgeks: ralli rattaralli nimes ei tähenda, et tegemist on võistlusega, kuhu minnakse ainult karbonratastega, mille laagrites määre õlide vastu vahetatud, ratturi pudelis loksumas energiajook ja särgitaskud spordibatoonidest pungil. Ei, see ei ole sõit ainult tulihingeliseks spordiks, vaid sõit naudinguks. See on sõit ka neile, kes lükrast suurt ei pea ning muidu rattaga vaid turul ja poes käivad, sekka ehk mõne pühapäevase tiiru kohvikussegi teevad. Paljudele on see kindlasti esimene kord üldse nii pikka distantsi sõita ja ennast sellega veidi ületadagi.
Meie hulgas oli sel aastal nii kogenud Rattaralli veterane kui esmakordseid sõitjaid, viimaste hulgas neidki, kes kunagi varem sellist kilomeetrit korraga läbinud polnud. Veidi põnevust, uusi saavutusi ja palju küsimusi: kui soojalt ma riidesse peaksin panema, mida kaasa võtma ja nii edasi. Millega sõita, ei olnud meie jaoks küsimus – sõitsime Soomes loodud Pelagotega, mudelivalikuga linnaratastest sportratasteni. Ideaalselt ja viperusteta veeresid kõik.
↑ Risto ja tema kadedusttekitavad Kraftwerki rattakindad.
↑ Pannkoogimeister Kaspar Fraktali/Voo köögis.
↑ Elisa paigaldamas oma ühekäigulisele Hanko Streetile rallinumbrit
↑ Lükra ja vööga püksid? Jepp, ka nii saab! Vähemalt Martini arvates. Ka teised andsid oma heakskiidu. Vist.
↑ Tõnise kiivri alt paistab nokamütsil Pelago sümbol – kappav hobune.
Päikeseline hommik algas meie jaoks pudru ja pannkookidega Raekoja platsi nurgal Fraktali ja Voo kontoris, kus tegime ka viimased ettevalmistused sõiduks – kes vahetas riideid, kes sättis sadulat, kes kontrollis kummide rõhku ja kes vahetas tõusva temperatuuri oludes veelkord riideid. Turu tänaval asunud rattaralli stardikoridori juurde veeresime mugavalt mõni minut enne starti ja olime seal peaaegu viimased, mis sobis meie rahuliku sõiduplaaniga hästi.
↑ Stardikoridori ääres (stardikoridori sisse me enam ei mahtunud). Stardini on vaid mõned minutid, aga meil on veel aega küll – lõpuotsa liikumasaamiseni peab alati natuke kauem ootama.
Veeresime mõõdukas tempos ja üheskoos, sest sõitmine koos sõpradega kõigile sobivas tempos ongi nauditava Rattaralli võti. Veidi kogenumatele jalgadele tähendab see oskust hoida end tõusudel veidi tagasi, jälgida pilku selja taha heites kamraadide kulgemist ning hoiduda liigsetest kiirustamistest.
Aeg-ajalt tegid sportlikumad jalad meie seast üksikuid ettesprinte – seda muidugi kokkuleppel teistega – et siis kamraade teeservas järele oodata. Brooklyni naisteratta esipakiraam pakkus ka üllatava võimaluse aerodünaamilises asendis sõitmiseks.
↑ Aeroasend Pelago Brooklynil. Martini kinnitusel ehk vaid veidi madalam tema maanteeratta asendist. Efekt oli nii hea, et lubas nii korralike maanteerataste tuules kui neist mööda kihutada. (Kes muretseb ohutuse pärast, siis antud Brooklynil on jalgpidur.)
Heade ratastega veeresid kilomeetrid üllatavalt kiiresti. Kosutuspause tegime kõikides teeninduspunktides. Ka ilmataat oli meid soosiv, sest hoolimata päeva jooksul kogunenud pilvedest, ei tabanud vihmapiisad meid kordagi enne finišit.
↑ Vasakult: Airisto Commuteri varustusega Pelago Airisto Street, Pelago Hanko Street ning spetsiaalne lisatoruga hiigelmõõdus Pelago Hanko.
↑ Jaagup jõudnuna esimesse teeninduspunkti oma modifitseeritud Pelago Sibboga, millele paigaldatud karbonkahvel ja krossimõõdus jooksud (650b).
↑ Aeroasendi ilu proovib Harli oma Pelago Stavanger Outbackiga.
Lõuna-Eesti vaheldusrikas maastik pakub võimaluse nautida nii tõuse kui langusi ja seda me ka tegime (kes nautis tõusu, kes langust, kes mõlemat – aga nautisid kõik). Küsimus, kas rattarallit on võimalik läbi sõita ka ühekäigulisega, sai Elisa poolt järeleproovituna kindla vastuse: "Muidugi! Tõusudega pole üldse probleemi, ainult suurtel laskumistel tahaks veel kiiremini sõita." Vot siis!
↑ Kaspar nautimast veesõõmu oma imeilusast pudelist.
↑ Hapukurgihooaeg? Kindlasti mitte. Aga soolad kuluvad igatahes ära.
Sõidu viimast kolmandikku ei häirinud ka kogunevad vihmaga ähvardavad pilved. Taganttuul ja avarad vaated, lilled ja heinamaa ning lennundusmuuseumi eksponaadid. Telemast sihiks ees mõõtsime oma viimaseid kilomeetreid. Tõepoolest, vaated on siin võimsad.
Rattaralli finiš oli traditsiooniliselt kiire. Losangeleslikult laia Ringtee tänavat mööda laskumine läbi Ropka tööstusrajooni ja sellele järgnev pea sirge kütmine katlamajast mööda veekeskuse-esisesse finišisse. Tagantuule abil tõusis hoog ning vabatahtlikuna finišijoonele fotojäädvustust tegema tõttav Jaagup saavutas siin ka oma isikliku lõigurekordi. Klõps tuli hea! Finišeerisime kahes rivis, kõlaritest kostmas meie nimed. Uhke tunne, tõepoolest.
Lõpumedalid kaelas ning grupipildid Ahhaa-keskuse raketimulaaži ees tehtud, suundusime pessu ja ühisele lõunasöögile. Tublide jalgrataste puhastamine jäi veidi hilisemaks. Au ja kiitus neile ja kogu Pelago perele!
Milliste mudelitega sõitsime?
- Brooklyn, klassikaline naistekas, mille kolmekäigulise mudeliga veeres Martin.
- Airisto Outback, moodne 8-käiguline naiste matkaratas (ainulaadne, punase raamiga eksemplar), millega vuras kilomeetrid läbi Hortensia.
- San Sebastian*, šikk linnakas kolme käiguga, mille seljas väntas stardist finišisse Kaspar.
- Hanko Street, moodne linnakas, ühe ja ainsa käiguga Elisa kiirete jalgade all.
- Sibbo*, sportratas, millel oma pikki jalgu välgutas Tõnis ning mille modifitseeritud mudelil laskis ringi joosta Jaagup.
- Stavanger*, mille kollasel raamil laskis ennast edasi kanda Risto.
- Stavanger Outback, krossi- ja kruusasõiduks loodud püss, mida väntas Harli.
- Hanko* erigeomeetriaga linnamudel, mille väntadele vajutas oma jalgu pikakasvuline Tom.
* Tärniga tähistatud mudelid ei ole enam sellisel kujul saadaval.
Vastused puuduvad